Marit ja Harsh otsustasid Eesti kinnisvarasse rohkem investeerima hakata, sh
kortereid ehitama ja sisustama, umbes aasta aega tagasi. “Meie käest küsiti, kas meil on rahast kahju või soovitati hoopis, et me natukene ootaks, küll hinnad langevad.” Niisuguseid küsimusi ja ettepanekuid esitati neile tegelikult ka juba siis kui nad 2019. aastal Tallinnasse oma kodu ostsid. “Kinnisvara paistab alati natukene liiga kallis,” ütleb Marit tsiteerides Kristi Saart, kes samal teemal ka oma blogis kirjutab. Aasta tagasi oli perekond Shethial valida, kas paigutada ressursid teist laadi investeeringutesse, näiteks aktsiatesse ja fondidesse, või kinnisvarasse. Harsh, kes ise investeerimisega tegeleb, soovitas kinnisvara soetama hakata, mõeldes ka eesolevale ajale ning ennustades, et aktsiaturg jaheneb. Tal oli õigus. Nii Mariti ja Harshi teekond kinnisvara maailmas algaski.
Hea ettevõtte toimimiseks on vaja head tiimi. “Meie tiim ei ole tegelikult väga suur. Oleme heade asjade kokkulangemiste tõttu leidnud käputäie usaldusväärseid inimesi.” Näiteks, on renoveerimise poole pealt kõige suuremaks abiliseks Maritile ja Harshile Hanna-Liina. Ta töötas enne Rakvere ametikoolis viimistlusõpetajana. Ning Mariti ema, kes on seal õppedirektor, viis Mariti ja Hanna-Liina kokku, kui viimane koolist lahkuda otsustas. “Ma arvan, et kuna meil tuli esimeses osturingis seitse korterit korraga, siis oli mul võimalus meie tiimile lühikese aja vältel regulaarselt tööotsi pakkuda. See aitas kiiresti luua usaldusväärse sideme koostööks.”
Just kodutunne on see, mida Marit ja Harsh luua ning teisega jagada tahavad. Olles ise viimase kuue aasta jooksul elanud neljas eri riigis, veetes kolmandiku ajast hotellides, on nad harjunud sellega, et kodu on liikuv ja et kodutunnet on võimalik luua. “Ma arvan, et konkreetne ruum ei ole kodutunde tekitamise puhul kõige olulisem, aga mõni ruum kindlasti soodustab kodutunde tekkimist, mõni lausa takistab,” selgitab Marit. Nad lähenevad igale korterile eraldi, alustades mälestuste ja sentimendi kogumisest müüjatelt ostuprotsessis. Ja mälestusi on mida koguda, sest nad on ostnud enamasti ainult selliseid kortereid, kus on pered, lausa põlvkonnad, pikalt sees elanud.
”Minu jaoks on oluline veeta mingi aeg ostetud korteris, et vormida potentsiaal võimalikult konkreetseks visiooniks,” kirjeldab Marit. Inspiratsiooniks edasisel – ehitusel ja sisutamisel – ongi neile enamasti korter ise. Nad püüvad aru saada, miks mingid lahendused on tehtud ja seda siis omamoodi rõhutada. Küll aga kui tööks läheb, ei ole kõik alati nii idülliline. “Tuleb igasuguseid üllatusi, sest pikalt ühe pere käes olnud korterites, on päris palju ise parandatud ja nikerdatud ning vastavalt ajale ja võimalustele materjale kasutatud.” Mariti sõnul ei ole see kahjuks jätkusuutlik ja tuleb ümber teha, mis võtab muidugi ka suure osa eelarvest. Rahakott ei pea kõigele vastu ja kui tuleb teha valik näiteks ilusa kapi ja torustiku vahetuse vahel, on torud prioriteediks.
Mariti ja Harshi jaoks oli 50ndatel ehitatud majade puhul atraktiivseks
elamistingimuste esteetiline pool – laiad trepikojad, kõrged laed, laudpõrandad, suured aknad, suured köögid –, aga ka tehniline pool – kivimaja ja paksud seinad. Ka helipidavus on neis palju parem kui hilisematel kümnenditel ehitatud majades. Kuid ka nendes majades on oma vimkasid. “Üks suur miinus on tolleaegne ventilatsioon. Tingimus oli see, et iga kahe tunni tagant pidi korteris õhk vahetuma. Selleks pandi õhku läbilaskvad aknaraamid, kust värske õhk sisse tuli, ja ehitati ventilatsioonikorstnad, kust umbne õhk välja liikus. Idee on iseenesest hea, et saab värsket õhku, aga eriti hulluks läks asi kui korteritele hakati pakettaknaid panema. See pani põntsu kogu õhutussüsteemile.” Marit soovitab 50ndate korterit ostes ühistult kindlasti uurida, kas uus ventilatsioonisüsteem on juba tehtud või plaanis.
Korterite renoveerimise kõrval on Maritil ja Harshil olnud aga veel üks soov – nad on aastaid mõelnud hotelli pidamise peale. “Plaanisime selle alguses teha India imeilusasse joogapealinna Rishikesse. Kui me aga ise poole kohaga Mumbaisse kolisime (elame praegu kahe riigi vahel), saime ruttu aru, et Indas asja ajada oleks äärmiselt keeruline – tohutu energia läheks paberimajandusele ja lisaks peaks igal vaheetapil allkirja panemise eest tasu maksma.”
Nii Marit ja Harsh enda soovi väikses Eestis teostama hakkasidki. Nad kaalusid
mitmeid variante, kuniks Saaremaale puhkama sõites nad vana internaatkooli
Orissaares nägid. “See hoone on nagu 50ndatest pärit pühademuna, tõeliselt ilus ning sobib ka meie kinnisvara kogemusega,” kirjaldab Marit ja lisab, et ka Orissaare kogukond ise on juba ammu suurte muutuste teel. “Inspireeriv on näha nii Illiku laiul toimuvat näiteks I Land Sound festivali näol kui ka väiksemaid, aga samuti huviküllaseid pakkumisi turistidele – näiteks puuonni majutus veidi maad Orissaarest väljas.” Lisaks on ka vald ise viimaste aastate jooksul oma hooneid ja alasid usinalt korda teinud – Orissaare pakub palju silmailu.
”Meie idee on Orissaarde luua kunstihotell. Tahame luua keskkonda, kus inimesed saaksid inspiratsiooni ammutada ja kuhu ennast väljendama tulla.” Eneseväljenduse osas plaanivad Marit ja Harsh luua palju võimalusi, andes vahendeid nii maalimiseks, heliloomeks, aga ka keraamiliseks või muuks kunsti tegevuseks. Lisaks – neil on plaanis käima lükata ka aastaringne kunstiresidentuur professionaalidele.
”Ruumide koha pealt on selline plaan, et kui kõik kunagi valmis saab, on iga
hotellituba eri professionaalse kunstniku kujundatud. Loomulikult, läheb meil esialgu enamus võhmast maja rekonstrueerimise peale, nii et alguses tuleb suurem jagu tubasid ühtses stiilis. Aja jooksul saavad need toad aga järk-järgult oma unikaalse sisu.”
Seda aga, miks nad seda kõike just niipidi on mõelnud, selgitab Marit järgnevalt: “Esiteks, ma ise olen teatrikunstniku taustaga, see muudab sellise konseptsiooni mulle väga loomulikuks. Teiseks, me ehitame selle najale, kus suunas Orissaare juba iseenesest liigub, näiteks kas või Illiku laiu mastaapsete toimetamistega nagu eespool mainitud. Laiemas pildis ma arvan, et Orissaare identiteet saab väga lähedalt olema seotud nüüdiskultuuriga. Kui inimene mõtleb, mida teha, kuhu minna, siis Orissaare võiks mõne aasta pärast olla puhkajate mõttes number üks koht, mis toob silme ette huvitava kunstikogemuse ja mõnusa kogukonna kauni looduse rüpes.”
Marit ja Harsh ei proovi luua midagi sellist, mida nad on juba kogenud, vaid nad
võtavad siit ja sealt ning proovivad ikkagi midagi päris oma nägu vormida.
Isegi, et kõik on veel nii algujärgus, on nad hotelli pidamise ja kogu selle protsessi kohta juba omajagu õppinud, ent teavad, et palju on veel ees. Praegu on nad veel info kogumise ja tuumiktiimi kokku panemise staadiumis – ühes tähtsaimas kohas, sest suur osa iga projekti õnnestumisest sõltubki just kaasatud inimestest. Neile on tähtis, et kaasatud oleksid need, kes on haaratud hotelli konseptsioonist, vaimustuses majast endast või kes sügavalt hoolivad Orissaarest.
”Kuid õppetundide ja ootamatuste kõrval peavad inimesed tähtsamaks tihti küsida, kas kahe väikse lapse kõrvalt pole raske nii suuri projekte ette võtta,” jätkab Marit sama teemat, lisades ausalt, et on küll raske. Tänasel päeval kolme kuune Mia oli alla nädala vanune kui Marit teda objektidele kaasa hakkas võtma. Ent nad investeerivad korralikult lapsehoidu. “Pean meie lapsehoidjaid sama olulisteks tiimiliikmeteks kui arhitekte ja ehitajaid. Ilma nendeta ei ole mul võimalik süvitsi ja rahuliku südamega tööle keskenduda.” Pere ja töö tasakaal on keeruline, vahel kaldub see ühele, vahel rohkem teisele poole. Kuid Mariti sõnul on alati võimalus tasakaalu kohandada, sest tasakaal on tegelikult pidev liikumine tasakaalupunkti ümber, mitte fikseeritud seisund.
Uuel teemal jätkates. Kuna seni on veel põhilised renoveerimistööd aset leidnud pealinnas, ei jää Marit ja Harsh kaugeks ning soovivad ka Tallinnasse luua oma koha, kus inimesed saaksid mõnusalt aja maha võtta ja lõõgastuda. Marit leidis varakevadel, et müüki oli tulnud üks väga huvitav objekt – Stockmanni vastas olev Stalini tähega torn ja selle pööning (Tartu mnt 24). Pööning on nende silmis parim, et sellest luua koduspaaga galerii-majutus. Lisaks pakub ju torn võimalust kaeda Tallinna linnavaateid. Kuna pööningule vertikaalseid aknaid ei ole võimalik selle omapäraselt kauni fassaadi tõttu teha, on neil plaan luua aga suuremamõõduliste maalide abil seinetele sarnane efekt. Maalid, mis seinale rippuma jõuavad, on Mariti ja Harshi kogutud aastate jooksul. Kuid sellegi poolest on oodatud loomulikult ka koostööd erinevate kunstnike ja galeriidega, et ilus kunst ikka inimesteni jõuaks. Antud projekti on kaasatud ka sisearhitektid Vaikla stuudiost.
Kümne aasta pärast, kui Mia on kümme ja Arun kolmteist, Kena Kodu üksteist,
loodab Marit südamest, et selleks ajaks on neil suuremad jõupingutused tehtud. “Loodan, et selleks ajaks kõik käimalükatud asjad jooksevad ja saame tagasivaadates mõelda, missugused hullud me ikka olime,” naljatleb Marit ning lisab, et teades neid võib sellel ajal neil juba mõni uus hullumeelne projekt silmapiiril olla. Konkreetseid tuleviku ideid või uusi lubadusi kõigele nendele, mis tutvustatud, veel lisaks ta õhku veel ei viskaks, küll aga ta teab, et lapsed on alati kaasatud. “Juba praegu küsin Arunilt, kuidas talle mõni asi meeldib või kuidas oleks parem mõni asi lahendada. Näiteks joonistasin üks päev erinevaid logosid hotellile ja Arun tegi lõpliku valiku. Ta ütles, et ta ei tea, mis seal logo peal on, aga talle meeldib see.”
Küsinud ja kirjutanud Vanessa Kassmann
Perefotod Mihkel Leis, teised pildid Marit Shethia